Restoranitest: Horisont troonib kõrgustes

Seda mitte ainult sellepärast, et ta kolme­kümne kolmandalt korruselt teistele söögikohtadele ülevalt alla vaatab, vaid pigem sellepärast, et on juba aastaid trooninud tipprestoranide paremiku hulgas.

Nädala eest avalikustatud selle aasta parimate restoranide pingereas* oli Horisont kolmas, eelmisel aastal neljas, 2010. ja 2011. aastal viies. Horisont üha kerkib, sellel aastal said tipprestoranide valimisel-testimisel vaid kaks restorani temast rohkem punkte – eksklusiivne mõisarestoran Alexander ja uustulnuk-üllataja Noa, kuid mitte rahvasaaliga, vaid ainult peakoka lauaga.

Hea teenindus ja rikkalik joogimenüü

Punktiheitluses edestas Horisont napilt nostalgilis-dekoratiivset Tchaikovskyt, kusjuures toidu- ja miljööpunktid olid võrdsed, aga Horisont oli tugevam nii joogipakkumises kui ka teeninduses. Sellega olen ma täielikult nõus, sest teeninduses ja joogipakkumises on Horisonti raske üle mängida.

Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda restorane, kus ka minusugusel väikejoojal on tõepoolest võimalus toidu kõrvale veini nautida. Restoranide veinikaart on kohati juba täitsa hea, aga mitte klaasiga pakutavate veinide puhul. Jah, mõni­kord neist mõni isegi sobib mõne toidu juurde või vähemalt ei teki nende vahel konflikti, aga selliseid kohti, kus (klaasi)vein toidule ka midagi juurde annab, on haruharva.

Horisondis õhtustades oli mul kavatsus juua vaid klaasike punaveini pearoa juurde, kuid sommeljee soovitusel soostusin siiski maitsma klaasikese ka eelroa, norilehes tuunikala juurde. Kui tuunikala oleks ilma veinitagi hakkama saanud (kuigi koos veiniga oli mõnu muidugi suurem), siis pearoog, pardifilee oleks – vaatamata lisanditele ja kastmele – ilma veinita jäänud siiski üksildaseks, tema vajas veinilt tuge ja seda ta ka sai.

Toidu-joogi kooskõlad toitsid minu hedonistlikku poolt sel määral, et see nõudis ka šokolaadiparfee juurde klaasikest dessertveini – milline luksus, miks ennast sellest ilma jätta!?

Pakkus lahendust levinud probleemileJuhtumisi õhtustasin sel korral üksinda. Horisondi akendest avaneb linnale küll suurepärane vaade, kuid võtsin siiski tänuga vastu kelneri pakutud ajalehe. Mulle toodi värske valik sama päeva eestikeelseid lehti, kõrvallaud sai Financial Timesi. Laua kõrvale toodi ka väike pingike, et ma saaksin sellele oma käekoti panna – probleem, mida 99,99% söögikohtadest järjepidevalt ignoreerib.

Horisondi menüü on mõõduka pikkusega ja lihtsalt arusaadav, kuid sellest hoolimata arutasin kõik kelneriga põhjalikult läbi – milline mõnu, kui seda saab teha koos tõelise asjatundjaga. Konservatiivsema tiiva esindajatel oleks kasulik maitse-eelistused endale eelnevalt selgeks teha. “Restorani peakokk otsib alatasa uusi võimalusi külastajate üllatamiseks (...),” ütleb restorani koduleht ja võin kinnitan, et nii see ka tõesti on. Üllatustega koos käib alati ka paras annus riski, nii et väiksema riskivalmidusega tasuks menüü koos kelneriga põhjalikult läbi rääkida.

*Viidatud pingerida võtab kokku Eesti Maitsete korraldatud parimate restoranide hindamise. Lähemalt saab sellega tutvuda www.eestimaitsed.com.